Potsdami konverents

Potsdami konverents (ka Berliini konverents) - Suure Kolme kolme juhi - Nõukogude liidri Jossif Stalini, Ameerika presidendi Harry Trumani (USA) ja Suurbritannia peaministri Winston Churchilli (alates 28. juulist esindas Suurbritanniat Churchilli asemel Clement Attlee) kolmas ametlik kohtumine.

Konverents toimus 17. juulist 2. augustini 1945 Berliini lähedal Potsdami linnas Cecilienhofi palees. Selles uuriti mitmeid sõjajärgse rahu- ja julgeolekukorraga seotud küsimusi.

Läbirääkimiste edenemine

Enne Potsdami konverentsi kohtusid "suured kolm" Teherani ja Jalta konverentsidel, millest esimene toimus 1943. aasta lõpus ja teine 1945. aasta alguses. Võitjariikide esindajad pidid arutama edasist olukorda pärast Saksamaa alistumist.

Erinevalt eelmisest Jaltas toimunud konverentsist käitusid NSV Liidu, USA ja Suurbritannia juhid seekord vähem sõbralikult. Igaüks püüdis saada koosolekust oma kasu, nõudes oma tingimusi. Georgi Žukovi sõnul tuli suurim agressioon Suurbritannia peaministrilt, kuid Stalin suutis rahulikul moel kolleegi kiiresti veenda.

Mõne lääne eksperdi sõnul käitus Truman väljakutsuvalt. Huvitav fakt on see, et ta määrati Nõukogude juhi soovitusel konverentsi esimeheks.

Potsdami konverentsi ajal peeti Suurbritannias toimunud parlamendivalimistega 13 koosolekut väikese vaheajaga. Seega osales Churchill 9 koosolekul, misjärel teda asendas vastvalitud peaminister Clement Attlee.

Välisministrite nõukogu loomine

Sellel kohtumisel leppisid kolm suurt kokku välisministrite nõukogu (CFM) moodustamises. Oli vaja arutada sõjajärgse Euroopa struktuuri üle.

Äsja moodustatud nõukogu pidi välja töötama rahulepingud Saksamaa liitlastega. Väärib märkimist, et selle organi koosseisu kuulusid NSV Liidu, Suurbritannia, Ameerika, Prantsusmaa ja Hiina esindajad.

Lahendused Saksamaa probleemile

Suurimat tähelepanu pöörati Potsdami konverentsil Saksamaa desarmeerimise, demokratiseerimise ja natsismi igasuguste ilmingute kõrvaldamise küsimustele. Saksamaal oli vaja hävitada kogu sõjatööstus ja isegi need ettevõtted, mis teoreetiliselt suudaksid toota sõjatehnikat või laskemoona.

Samal ajal arutasid NSV Liidu, USA ja Suurbritannia juhid Saksamaa edasise poliitilise elu küsimust. Pärast sõjalise potentsiaali kaotamist pidi riik keskenduma põllumajandussektori ja sisetarbimiseks rahumeelse tööstuse arendamisele.

Poliitikud jõudsid üksmeelsele arvamusele, et takistada natsismi taastekkimist ja et Saksamaa võib kunagi rikkuda maailmakorda.

Kontrollimehhanism Saksamaal

Potsdami konverentsil kinnitati, et kogu Saksamaa kõrgeimat võimu teostatakse Nõukogude Liidu, Ameerika, Suurbritannia ja Prantsusmaa range kontrolli all. Igale riigile anti eraldi tsoon, mis pidi arenema vastavalt kokkulepitud reeglitele.

Väärib märkimist, et konverentsil osalejad pidasid Saksamaad ühtseks majanduslikuks tervikuks, püüdes luua mehhanismi, mis võimaldaks kontrollida erinevaid tööstusharusid: tööstus, põllumajandustegevus, metsandus, autotransport, side jne.

Parandused

Hitleri-vastase koalitsiooni riikide juhtide vahel peetud pikkade arutelude käigus otsustati saada hüvitist põhimõttel, et kõik Saksamaa okupeerinud 4 riigist hüvitavad oma heastamisnõuded ainult oma tsoonis.

Kuna NSV Liit sai kõige rohkem kahju, sai see Saksamaa läänepoolsed alad, kus asusid tööstusettevõtted. Lisaks hoolitses Stalin selle eest, et Moskva saaks hüvitist Saksamaa vastavatest investeeringutest välismaale - Bulgaariasse, Ungarisse, Rumeeniasse, Soome ja Ida-Austriasse.

Okupatsiooni läänepiirkondadest sai Venemaa 15% seal arestitud tööstusseadmetest, andes sakslastele vastutasuks vajaliku toidu, mis tarniti NSV Liidust. Samuti läks Konigsbergi linn (praegu Kaliningrad) Nõukogude Liitu, mida arutasid Teherani tagaküljel asuvad "suured kolmikud".

Poola küsimus

Potsdami konverentsil kinnitati Poolas ajutise rahvusliku ühtsuse valitsuse loomine. Sel põhjusel nõudis Stalin, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia katkestaksid igasugused suhted Londoni eksiilis asuva Poola valitsusega.

Pealegi lubasid Ameerika ja Suurbritannia toetada ajutist valitsust ning hõlbustada kõigi paguluses valitsuse kontrolli all olnud väärisesemete ja vara üleandmist.

See tõi kaasa asjaolu, et konverents otsustas Poola valitsuse eksiilis laiali saata ja Poola ajutise valitsuse huve kaitsta. Pandi paika ka Poola uued piirid, mis tekitasid suure kolme seas pikki arutelusid.

Rahulepingute sõlmimine ja ÜROsse lubamine

Potsdami konverentsil pöörati suurt tähelepanu poliitilistele küsimustele nende osariikide osas, mis olid Teise maailmasõja ajal (1939–1945) Natsi-Saksamaa liitlased, kuid läksid sellest siis lahku ja andsid oma panuse võitlusse Kolmanda Reichiga.

Eelkõige tunnustati Itaaliat riigina, mis sõja haripunktis aitas kaasa fašismi hävitamisele. Sellega seoses nõustusid kõik osapooled tunnistama seda äsja moodustatud ÜRO organisatsioonile, mis loodi rahu ja julgeoleku toetamiseks kogu planeedil.

Suurbritannia diplomaatide ettepanekul jõuti otsusele rahuldada sõja ajal neutraalseks jäänud riikide ÜROsse lubamise taotlused.

4 võiduka riigi okupeeritud Austrias võeti kasutusele liitlaste kontrollimehhanism, mille tulemusena loodi 4 okupatsioonitsooni.

Süüria ja Liibanon on palunud ÜRO-l oma territooriumilt välja viia Prantsusmaa ja Suurbritannia okupatsiooniväed. Seetõttu rahuldati nende taotlused. Lisaks arutasid Potsdami konverentsi delegaadid Jugoslaavia, Kreeka, Trieste ja teiste piirkondadega seotud küsimusi.

Oluline on märkida, et Ameerika ja Suurbritannia olid äärmiselt huvitatud NSV Liidu Jaapanile sõja kuulutamisest. Selle tulemusel lubas Stalin liituda sõjaga, mis ka tehti. Muide, Nõukogude väed suutsid jaapanlased kõigest 3 nädalaga võita, sundides neid alistuma.

Potsdami konverentsi tulemused ja olulisus

Potsdami konverentsil õnnestus sõlmida mitmeid olulisi lepinguid, mida toetasid ka teised maailma riigid. Eelkõige kehtestati Euroopa rahu- ja julgeolekunormid, algas Saksamaa desarmeerimise ja denatsifitseerimise programm.

Võitnud riikide juhid nõustusid, et riikidevahelised suhted peaksid põhinema sõltumatuse, võrdsuse ja siseasjadesse mitte sekkumise põhimõtetel. Konverents tõestas ka koostöövõimalusi erinevate poliitiliste süsteemidega riikide vahel.