Pol Pot

Pol Pot (lühike prantsuse nimi Salot Sar; 1925–1998) - Kambodža poliitiline ja riigimees, Kamputsea kommunistliku partei keskkomitee peasekretär, Kampuchea peaminister ja punaste khmeeride liikumise juht.

Pol Poti valitsemisajal, millega kaasnesid massiivsed repressioonid piinamise ja nälja tõttu, suri 1-3 miljonit inimest.

Pol Poti eluloos on palju huvitavaid fakte, millest me siin artiklis räägime.

Nii et siin on Salot Sarah lühike elulugu.

Pol Poti elulugu

Pol Pot (Salot Sar) sündis 19. mail 1925 Kambodža Prexbauvi külas. Ta kasvas üles ja kasvas üles khmeeri talupoja Peka Salotas ja Sok Nemis. Ta oli oma vanemate üheksast lapsest kaheksas.

Lapsepõlv ja noorus

Pol Pot hakkas juba varakult saama kvaliteetset haridust. Tema vend Lot Swong ja tema õde Salot Roeng viidi kuningakoja lähedusse. Eelkõige oli Roeng monarh Monivongi sugulane.

Kui tulevane diktaator oli 9-aastane, saadeti ta Phnom Penhi sugulaste juurde. Mõnda aega teenis ta budistlikus templis. Sel eluperioodil õppis ta khmeeri keelt ja budismi õpetusi.

Kolme aasta pärast sai Pol Pot katoliku kooli õpilaseks, kus õpetati traditsioonilisi erialasid. Pärast õppeasutuse lõpetamist 1942. aastal jätkas ta õpinguid kolledžis, olles omandanud kabinetivalmistaja ameti.

Seejärel õppis noormees Phnom Penhi tehnikumis. 1949. aastal sai ta valitsuse stipendiumi Prantsusmaal kõrghariduse omandamiseks. Pariisi saabudes uuris ta raadioelektroonikat, kohtudes paljude kaasmaalastega.

Peagi liitus Pol Pot marksistliku liikumisega, arutades nendega Karl Marxi põhiteost "Pealinn", samuti autori teisi teoseid. See tõi kaasa asjaolu, et poliitika kiskus teda nii palju, et hakkas ülikoolis õppimisele vähe aega pühendama. Seetõttu visati ta 1952. aastal ülikoolist välja.

Kutt naasis koju juba erineva inimesena, küllastunud kommunismi ideedest. Phnom Penhis liitus ta Kambodža Revolutsioonilise Rahvapartei ridadega, tegeledes propagandategevusega.

Poliitika

1963. aastal nimetati Pol Pot Kampuchea kommunistliku partei peasekretäriks. Temast sai punaste khmeeride ideoloogiline juht, kes olid relvastatud mässulised, kes võitlesid kuningliku armee vastu.

Punased khmeerid on agraarne kommunistlik liikumine, mis põhineb maoismi ideedel, samuti kõigi läänelike ja kaasaegsete tagasilükkamisel. Mässuliste üksused koosnesid agressiivselt meelestatud, halvasti haritud kambodžlastest (enamasti teismelised).

70ndate alguseks oli punaste khmeeride arv pealinna armeest suurem. Sel põhjusel otsustasid Pol Poti pooldajad linnas võimu haarata. Selle tulemusel suhtlesid võitlejad julmalt Phnom Penhi elanikega.

Pärast seda teatas mässuliste juht, et sellest ajast alates peetakse talupoegi kõrgeimaks klassiks. Seetõttu oleks pidanud kõik intelligendi liikmed, sealhulgas õpetajad ja arstid, tapma ja riigist välja ajama.

Nimetades riigi Kampucheaks ja võttes kursuse põllumajandustegevuse arengule, hakkas uus valitsus ideid ellu viima. Varsti käskis Pol Pot rahast loobuda. Tööde korraldamiseks käskis ta ehitada töölaagrid.

Inimesed pidid hommikust õhtuni tegema rasket tööd, saades selle eest ühe tassi riisi. Neid, kes rikkusid kehtestatud režiimi ühel või teisel viisil, määrati karm karistus või hukkamine.

Lisaks intelligendi liikmetele suunatud repressioonidele viisid punased khmeerid läbi rassilist puhastust, väites, et kas khmerid või hiinlased võivad olla usaldusväärsed Kampuchea kodanikud. Iga päevaga vähenes linnade rahvaarv.

Selle põhjuseks oli asjaolu, et Pol Pot tegi Mao Zedongi ideedest inspireerituna kõik, et kaasmaalased maapiirkonna kogukondadesse liita. Huvitav fakt on see, et sellistes kommuunides ei olnud perekonda.

Jõhkrad piinamised ja hukkamised muutusid kambodžalastele tavapäraseks ning meditsiin ja haridus hävitati praktiliselt tarbetuna. Paralleelselt sellega vabanes äsja vermitud valitsus tsivilisatsiooni erinevatest hüvedest sõidukite ja kodumasinate näol.

Igasugune usuvorm oli riigis keelatud. Preestrid arreteeriti ja allutati seejärel radikaalsetele repressioonidele. Pühakirjad põletati tänavatel ning templid ja kloostrid kas õhiti või muudeti sigadeks.

1977. aastal algas Vietnami sõjaline konflikt, mille põhjustasid piirivaidlused. Selle tulemusena vallutasid vietnamlased paari aasta pärast Kampuchea, mis muutus Pol Poti 3,5-aastase valitsemise ajal varemeteks. Selle aja jooksul on riigi rahvaarv vähenenud erinevatel hinnangutel 1 miljonilt 3 miljonile inimesele!

Kambodža rahvatribunali otsusega tunnistati Pol Pot genotsiidi peamiseks süüdlaseks ja mõisteti surma. Diktaatoril õnnestus siiski edukas põgenemine, peites end karmis džunglis helikopterisse.

Pol Pot ei tunnistanud oma elu lõpuni oma seotust toimepandud kuritegudega, väites, et ta "järgib riikliku heaolu poliitikat". Mees kuulutas oma süütust ka miljonite inimeste surma korral, selgitades seda asjaoluga, et ei leitud ühtegi dokumenti, kus ta käskis kodanikke tappa.

Isiklik elu

Pol Poti esimene naine oli kommunist Khieu Ponnari, kellega ta kohtus Prantsusmaal. Khieu oli pärit intelligentsest perekonnast, kes oli spetsialiseerunud keeleteaduse õppimisele. Armastajad abiellusid 1956. aastal, olles koos elanud umbes 23 aastat.

Paar läks lahku aastal 1979. Selleks ajaks kannatas naine juba skisofreenia all, kuigi teda peeti jätkuvalt "revolutsiooni emaks". Ta suri 2003. aastal vähki.

Teist korda abiellus Pol Pot Mea Soniga 1985. aastal. Selles liidus oli paaril tüdruk, kelle nimi oli Sita (Sar Patchada). Pärast diktaatori surma 1998. aastal arreteeriti tema naine ja tütar. Pärast vabastamist kiusasid neid kaasmaalased sageli taga, kes polnud Pol Poti julmusi unustanud.

Aja jooksul abiellus Mea uuesti punaste khmeeride mehega, kelle nimi oli Tepa Hunala, tänu millele leidis ta rahu ja mugava vanaduse. Diktaatori tütar oli abielus 2014. aastal ja elab praegu Kambodžas, elades boheemlaslikult.

Surm

Pol Poti elulookirjutajad ei suuda endiselt tema surma tegelikus põhjuses kokku leppida. Ametliku versiooni kohaselt suri diktaator 15. aprillil 1998 72-aastaselt. Arvatakse, et ta suri südamepuudulikkuse tõttu.

Kohtueksperdid ütlesid, et Pol Poti surm oli tingitud mürgitusest. Teise versiooni kohaselt suri ta džunglis haigustesse või võttis endalt elu. Võimud nõudsid, et surnukeha saaks põhjalikult uurida ja kinnitada, et surm ei olnud võlts.

Seda vaatamata tuhastati laip paar päeva hiljem. Aastaid hiljem hakkasid palverändurid tulema kommunisti tuhastamise paika, palvetades Pol Poti hinge puhkuse eest.