Rudolf Walter Richard Hess (1894-1987) - Saksamaa riigimees ja poliitik, NSDAP ja Reichi ministri asetäitja Fuhrer.
1941. aastal tegi ta soololennu Suurbritanniasse, püüdes veenda britte sõlmima natsi-Saksamaaga vaherahu, kuid ebaõnnestus.
Britid arreteerisid Hessi ja hoidsid teda sõja lõpuni vangistuses, misjärel viidi ta Rahvusvahelisse Sõjatribunali, mis mõistis talle eluaegse vangistuse. Kuni surmani püsis ta Hitleri ja natsismi suhtes ustavana. Pärast enesetappu sai temast neonatside iidol, kes tõstis ta märtrite auastmesse.
Rudolf Hessi eluloos on palju huvitavaid fakte, millest me siin artiklis räägime.
Niisiis, siin on Hessi lühike elulugu.
Rudolf Hessi elulugu
Rudolf Hess sündis 26. aprillil 1894 Egiptuse Aleksandrias. Ta kasvas üles Baieri jõuka ärimehe Johann Fritzi ja tema naise Clara Münchi peres. Lisaks Rudolphile sündisid Hessi perekonnas poiss Alfred ja tüdruk Margarita.
Lapsepõlv ja noorus
Hessalased elasid luksuslikus häärberis, mis ehitati mere äärde. Kogu tulevase natsi lapsepõlv möödus Aleksandria saksa kogukonnas, mille tagajärjel ei ta ise ega tema vend ja õde suhelnud egiptlaste ega teistest rahvustest inimestega.
Perepea oli väga range ja võimukas inimene, kes nõudis vaieldamatut kuulekust. Lapsi kasvatati range distsipliini järgi, järgides päeva kindlat ajakava. 1900. aastal ostis mu isa Baieri külas Reicholdsgrünis maatüki, kuhu ta ehitas 2-korruselise villa.
Siin puhkasid hessid suvel igal aastal ja ei lahkunud mõnikord külast kuus kuud. Kui Rudolph oli umbes 6-aastane, saatsid vanemad ta kohalikku protestantlikku kooli, kuid hiljem otsustas isa mõlemat poega kodus õpetada.
14-aastaselt jätkas Rudolf Hess haridusteed Saksa maja poiste internaatkoolis. Siin andsid nad suurepärase hariduse, samuti õpetasid erinevates käsitöödes ja õpetasid sporti. Sel ajal eristas noormehe elulugu vaikivus ja isoleeritus.
Hessist sai peagi üks paremaid õpilasi. Pärast internaadi lõpetamist astus ta Šveitsi kõrgemasse ärikooli. Siin sai ta väljaõppe kaubanduse, stenograafia ja masinakirjutuse alal. Kuid selles asutuses õppis ta rohkem oma isa käsul, kes soovis ettevõtte üle anda talle, mitte üksi.
Esimene maailmasõda (1914-1918) aitas Rudolphil vabaneda "kommertsvõlakirjadest". Ta oli esimeste vabatahtlike seas, kes rindele läks. Kuigi isa oli oma poja sellise otsuse vastu, näitas noormees seekord kindlust ega kahjustanud oma veendumusi.
Huvitav fakt on see, et Hess ütles siis isale järgmise lause: "Täna ei anna käske mitte ärimehed, vaid sõdurid." Esiosas näitas ta ennast vapra laskuri ja jalaväelasena. Ta osales kõige raskemates lahingutes, saades korduvalt raskeid vigastusi.
Oktoobris 1917 ülendati Rudolf Hess leitnandiks, pärast mida ta siirdus Saksa õhujõududesse. Ta teenis hävitajate eskaadris ja autasustati II astme raudristiga.
Sõjal oli katastroofiline mõju perekonna materiaalsele heaolule. Hess seeniori äritegevus konfiskeeriti, mistõttu oli tal raske oma naise ja laste eest hoolitseda. Sõjaveteranidel oli õigus tasuta haridusele. Sel põhjusel astus Rudolph ökonomistina Müncheni ülikooli, kus ta sõbrunes Hermann Goeringiga.
Poliitiline tegevus
1919. aastal osales Hess Thule Seltsi, Saksa okultistliku ja poliitilise kogukonna koosolekul. Siin arutati ja õigustati aaria rassi paremust teiste ees koos antisemitismi ja natsionalismiga. Koosolekutel kuuldu mõjutas tõsiselt tema isiksuse kujunemist.
Mõne aja pärast kohtus Rudolph karismaatilise Adolf Hitleriga, kes jättis talle kustumatu mulje. Mehed leidsid kohe omavahel ühise keele.
Hess sai Hitleri tulistest sõnavõttudest sedavõrd inspiratsiooni, et ta järgnes sõna otseses mõttes kannul ja oli valmis enda eest ohverdama oma elu. 1923. aasta novembris üritasid natsid võimu haarata, mis läks ajalukku kui Õlu Putš.
Riigipööre suruti siiski maha ning paljud selle korraldajad ja osalejad arreteeriti. Seetõttu vangistati Hitler ja Hess Landsbergi vanglas. Huvitav fakt on see, et just siin kirjutas Kolmas Reichi tulevane juht suurema osa oma raamatust "Minu võitlus".
Väärib märkimist, et vange hoiti väga leebetes tingimustes. Näiteks võiksid nad koguneda laua taha ja arutada poliitilisi teemasid. Nende vestluste käigus hakkas Rudolph Hitlerit veelgi imetlema. On uudishimulik, et just Hess kirjutas paljud Minu võitluse peatükid üles ja tegutses ka raamatu toimetajana.
1925. aasta jaanuaris vabastati vangid. Rudolph veenis Adolfit tema sekretäriks saama. Oluline on märkida, et lisaks otsestele kohustustele hoolitses Hess ka oma ülemuse toitumise ja rutiini eest. Biograafid ütlevad, et suuresti tänu temale sai Fuhrerist 1933. aastal riigipea.
Kui natsid võimule said, tegi Hitler Rudolfist oma esimese asetäitja. Hess õpetas kaasparteikaaslasi ranget distsipliini ning kutsus üles võitlema suitsetamise ja joomise vastu. Samuti keelas ta natsidel tihedad suhted juutidega. Veelgi enam, ta allutas neid inimesi tagakiusamisele, mis viis Nürnbergi rasside seaduste (1935) tekkimiseni.
Igal aastal muutus Kolmas Reich üha sõjaväelisemaks ja majanduslikult tugevamaks riigiks. Fuehrer kuulutas välja uute alade vallutamise vajaduse, mistõttu natsid hakkasid valmistuma Teiseks maailmasõjaks (1939–1945).
Saksa juht pidas Suurbritanniat usaldusväärseks liitlaseks ja pakkus seetõttu brittidele lepingu allkirjastamist: Saksamaa peaks Euroopas domineerima ja Suurbritannia tagastama Saksa kolooniad. Väärib märkimist, et nats pidas Ühendkuningriigi elanikke sugulasrahvasteks.
Läbirääkimised jõudsid ummikusse, mille järel Rudolf Hess kavandas "rahu missiooni". 10. mail 1941 lendas ta salaja Šotimaale, eesmärgiga saada brittide toetus. Abiliste kaudu palus ta pärast Saksamaalt lahkumist Hitlerit oma tegevusest teavitada.
Šotimaa läänerannikule jõudes hakkas ta otsima kaardile märgitud maandumisriba. Kuid teda leidmata otsustas ta välja visata.
Langevarjuhüppe ajal lõi Rudolf Hess tugevalt hüppeliigest lennukisabale, mille tagajärjel kaotas ta teadvuse. Ta tuli pärast maandumist enda juurde, sõjaväe ümbritsetud.
Kui Fuehrerit juhtunust teavitati, vihastas see teda. Hessi hoolimatu tegu ohustas liitlastega loodud sidemeid. Raevunud Hitler nimetas Rudolphi hulluks ja Saksamaa reeturiks.
Lenduri "rahumissioon" pidi veenma Churchilli sõlmima lepingut Kolmanda Reichiga, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Seetõttu olid Hessi tegevused täiesti kasutud.
Järeldus ja kohtuprotsess
Pärast arreteerimist kuulati Rudolphit umbes 4 aastat üle. Sellel elulooraamatul üritas vang kolm korda enesetappu teha ja hakkas ilmnema vaimse häire tunnuseid. Huvitav fakt on see, et kui ta Nürnbergis kohtuprotsessile viidi, oli ta amneesiaseisundis.
1946. aasta oktoobris määrasid kohtunikud Hessile eluaegse vangistuse, süüdistades teda mitmes raskes kuriteos. Aasta hiljem paigutati ta Spandau vanglasse.
60. aastatel nõudsid Rudolfi sugulased tema ennetähtaegset vabastamist. Nad väitsid, et ta oli asjaolude ohver ja teda hoiti rasketes tingimustes.
Kohus keeldus Hessi vabastamast. Kuid vang ise ei püüdnud sel viisil vabaneda, öeldes: "Minu au minu vastu on suurem kui minu vabadus." Kuni elu lõpuni jäi ta Hitlerile truuks ega tunnistanud oma süüd.
Isiklik elu
1927. aasta lõpus abiellus Rudolf Hess Ilse Preliga. Ta armastas oma naist väga ja kirjutas talle isegi luulet. Sellest hoolimata ütles Ilsa oma sõbrale saadetud kirjas, et tema abikaasa täidab oma abieluülesandeid halvasti.
Huvitav fakt on see, et selles abielus sündis esimene ja ainus laps Wolf Rüdiger Hess alles kümme aastat pärast abikaasade pulmi. Hessi kaasaegsed kahtlustasid natsi homoseksuaalsuses. Kuid kas seda oli tõesti nii raske öelda.
Surm
Rudolf Hess sooritas enesetapu 17. augustil 1987, vangutades end vangikongi. Surma ajal oli ta 93-aastane. Kuni 2011. aastani puhkes natside surnukeha luteri surnuaias, kuid pärast maatüki üürilepingu lõppemist tuhastati Hessi jäänused ja tuhk puistati üle mere.
Foto autor Rudolf Hess